Pätsid näkku ja magama

Holas senioritas.
Eile korkisime poistega õllepudelil korgid maha ja alustasime oma hullupööraseks kujunenud õhtut. Bud Light möllas ja meeleolu kippus ülemeelikuks minema. Kui mõnus vint oli sees, otsustasime sammud stripiklubi poole seada. Täpsemalt mina, Kusti, Ott, Harry, Henry, Krõõt ja Krissu. Pooltel poistel olid teksapüksid jalas arvatavasti millegi varjamiseks. Kuna Jaan oli päeval tööl olnud, siis tuli ta ühe kuuspakiga meile tee peal vastu ja suundusime korraks meie juurde. Libistasin minagi teksad jalga ja juba olimegi stripiklubi ukse ees. Piletiraha küsiti poistelt 10$ ja tüdrukutelt 5$. Samuti soovitati meil ühedollarisi vahetada. Liikusime sisse, kus oli keset tuba üks suur lava ja selle ümber istusid mõned mehepojad. Terve ruum oli täis väga napis riietuses neide ja üks neist ronis ka varsti steidžile. Võtsime kohad sisse, taalased näpus, ja jäime šoud vaatama. Kui laval olev silikoonidest pakatav neiu tantsima hakkas, siis läks kõik käest ära. Jaan sai pätsidega mööda nägu, mind üritas ta reite vahel ära kägistada, Kustil istuti meheau laiaks, Otil võeti kellad pihku ja siis sai Jaan lõpetuseks veel peaga kubemesse. Miskipärast lendas raha igas ilmakaares ja kui neiu oma kaks tantsu lõpetas, oli lava ühedollarisi täis. Jälgisime, kes järgmisena lavale tuleb ja jätkus samasugune peksmine ja piinamine. Mehed olid aga rahul ja jälle kogunes lavale mitukümmend dollarit sularaha. Samal ajal käisid selja tagant mööda needsamad napis rõivais neiud, ning astusid iga natukese aja tagant ligi. Silitasid igasuguseid kehaosasid ja sosistasid kõrva, et kas privaat läpdäänsi huvi ka on. See pidi maksma 30-60$, seega liiga palju meie piiratud eelarve jaoks.
Nali naljaks kuid varsti sai kõigil raha otsa. Ühtäkki tuli Kustil idee minna Kuhio tänava litsidega jamama. Mõeldud-tehtud, tõmbasime dzäkinzeboksid söögitorru ja lendasime peale. Esimene neiu, kes seisma jäi, võttis kohe Kustil käest kinni ja tahtis juba asjale minna. Õnneks jõudsime nad peatada ja asusime küsitlema. Praegu on küll natuke häbi kõige ees, mida suust välja ajasime aga pulli peab saama ju. Küsisime kas neljakesi korraga saab ja palju siis maksma läheb. Ühesõnaga tüütasime ta nii ära, et lõpuks kui minema hakkasime, hakkasid meid 4 suurt mehemürakat jälitama. Kupeldajad arvatavasti, kes said aru, mida me tegema olime tulnud. Kiirustasime ruttu üle tee Ala Wai kanali äärde ja jõudsime järeldusele, et ega täna vist enam sinna lollitama ei lähe. Käisime veel korra rannas ja siis koju magama.

Täna käisin Hard Rock Cafes intervjuul. Täitsa hästi läks. Mulle öeldi, et kui nad reference letteri eelmiselt tööandjalt kätte saavad, siis saab kohe teisele intervjuule kutsuda. Üldiselt väga šeff manager oli ja tundus, et huvi oli küll ühe busseri vastu. Eks näis mis tulevik toob. P.S. Rippugem vabalt.