Tee- ja küpsiseõhtu

Tere!
Kuna kõik teised läksid tööintervjuule ja ma alles ootan oma kõnet, siis mõtlesin igavusest mõned värsiread siia kirja panna. Võibolla on see ajutine hullus, eks näis.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eilsest õhtust, mil meie korteri neljast võtmest kaks kadunuks jäid. Pidime võrkpalli minema mängima, kuid ma olin kodus luku taga ja tüdrukud läksid randa orkutikaid tegema. Niisiis helistasin Henryle, et ei tollest tule mitään välja ja palusin ta siia paki küpsiste ja kummeliteega. Mõnikümmend minutit hiljem olime juba teelaua ääres, tegime vesipiipu ja küpsis maitses hää. Millalgi saabusid Fred, Krissu, Ann ja Jaan koju, ning edasi liikusime iirlaste korteri poole Island Colonys. Mina ja Henry täpsemalt. Fred oli juba ammu seal ja oli ennast teest täis joonud. Teepeal, mis oli umbes 56 meetrit ja 3 sentimeetrit pikk, kohtasime Kessut, kes oma uues töökohas säras. Päris huvitav koht tundus olevat, kuid mind millegi pärast õhtul sinna sisse ei lastud. Jõudsime mõni minut hiljem iirlaste korteri ukse taha(lõhna järgi orienteerudes) ja meile üllatuseks tuli turvamees samal ajal meie kõrvale. Koputas uksele, kuna korterist kostuv heli oli liiga valjuks läinud. Teate küll, kui valjuks need tee- ja küpsiseõhtud minna võivad, kui mõni põnev teema üles võetakse. Igatahes löödi meil uks nina ees kinni enne, kui sisse jõudsime astuda. Tundmatud inimesed olime nende jaoks ikkagi. Fred tegi asjad kätega selgeks ja juba istusime 30nda korruse rõdul teetassid käes. Rahvas oli maailma erinevaist paikadest pärit. Kokku jäi meelde, et inimesi oli Ameerikast, Iirimaalt, Kolumbiast, Taiwanist, Ungarist, Saksamaalt ja Eestist. Rääkisime lõbusalt juttu ja naersime Henryga iiri aktsendi üle, samal ajal küpsiseid nautides. Ühel hetkel sadas meile ämbritäis vett eikusagilt kaela. Alguses oli küll tunne, et mitäs nyt? 30ndal korrusel ja keegi sai meile vett visata kusagilt? Pärast lühikest arupidamist jõudsime arusaamale, et see tuli rahulolematute naabrite juurest kas siis ülevalt või alt korruselt. Paar minutit hiljem oli turvamees jälle platsis ja käskis igal rojul oma koju minna. Saba jalge vahel tulime Frediga koju, teised läksid oma teed. Meeldiv õhtu oli puäntliku lõpu leidnud.

P.S. Ma olen Hawaiil!