Lihad kasti ja grillima

Eile käisime suure kambaga Jimi juures grillimas. Kella 7 paiku võeti meid peale ja liikusime varaõhtuse tänavalaternakuma saatel Waikiki kõrvale Jimi maja poole. Enamus eestlasi ronis kasti nagu meil juba tavaks on saanud ja teised tema sõbra, Ski, furgooni. Me sõitsime kastika taga ja kommenteerisime, et teised näevad välja nagu ananassiistandusse tööle sõitvad immigrandid. Pärast pisikest loksumist olime kohal ja panime ahju sooja. Ardo ja Mariliis olid õnneks kaasa võtnud pisipiibu, mida polnud väga ammu saanud. Hästi mekkis. Liha oli ka päris viisakas, marinaadis ligunenud sibulad maitsesid hää. Jimi maja taga oli pisike aed, kus kasvas mõni närbunud palmipuu. Maas siblisid tuhanded tarakanid, kes ühel hetkel Oti säärt tsekkima tulid. Pärast veel poiss kirjeldas, et sellist sorti pole ta kunagi veel tunda saanud ja päris hea pidi olema. Kõik millegi pärast uskusid ta sõnu ja ei hakanud ühtki ise enda jala peale laskma. Parajad mölakad olid ikka, umbes 4-5 cm pikkused. Grillipleissi kohale oli dzim ehitanud pisikese platvormi, kus paljud Waikikile vaadet nautimas käisid. Diamond Head oli ka suhteliselt lähedal. Lühidalt ideaalne koht elamiseks. Tuju muutus lõbusamaks, kõhud said täis ja lõpuks poetasime kaks viisijuppi usakatele, mida nad innukalt filmisid, ise kaasa elades. Kella 11 paiku hakati meid, immigrante, koju tagasi transportima. Ann ja Crute otsustasid indiaanipoistega klubisse edasi möllama minna ja kiskusid mind kaasa, aga kuna ma alkoholi ei joo, siis suudan enda eest seista ja otsustasin, et ei tule klubisse. Tegelikult jõudsime juba alla poe ette autot ootama aga viimasel hetkel Epp päästis ja läks ise kaasa. Tüdrukute pärast oleks läinud, aga 10$ + jala kojutulek ei ahvatlenud kell 1 öösel miskipärast. Õhtu lõppes nii, et tüdrukutelt võeti dokumendid ära ja visati klubist välja :D Trall ja pillerkaar.

Täna lähme jälle surfama. Laine on super, kohalikud on kikkis ja vaha on vähe. Eks näis mis saab.

Pätsid näkku ja magama

Holas senioritas.
Eile korkisime poistega õllepudelil korgid maha ja alustasime oma hullupööraseks kujunenud õhtut. Bud Light möllas ja meeleolu kippus ülemeelikuks minema. Kui mõnus vint oli sees, otsustasime sammud stripiklubi poole seada. Täpsemalt mina, Kusti, Ott, Harry, Henry, Krõõt ja Krissu. Pooltel poistel olid teksapüksid jalas arvatavasti millegi varjamiseks. Kuna Jaan oli päeval tööl olnud, siis tuli ta ühe kuuspakiga meile tee peal vastu ja suundusime korraks meie juurde. Libistasin minagi teksad jalga ja juba olimegi stripiklubi ukse ees. Piletiraha küsiti poistelt 10$ ja tüdrukutelt 5$. Samuti soovitati meil ühedollarisi vahetada. Liikusime sisse, kus oli keset tuba üks suur lava ja selle ümber istusid mõned mehepojad. Terve ruum oli täis väga napis riietuses neide ja üks neist ronis ka varsti steidžile. Võtsime kohad sisse, taalased näpus, ja jäime šoud vaatama. Kui laval olev silikoonidest pakatav neiu tantsima hakkas, siis läks kõik käest ära. Jaan sai pätsidega mööda nägu, mind üritas ta reite vahel ära kägistada, Kustil istuti meheau laiaks, Otil võeti kellad pihku ja siis sai Jaan lõpetuseks veel peaga kubemesse. Miskipärast lendas raha igas ilmakaares ja kui neiu oma kaks tantsu lõpetas, oli lava ühedollarisi täis. Jälgisime, kes järgmisena lavale tuleb ja jätkus samasugune peksmine ja piinamine. Mehed olid aga rahul ja jälle kogunes lavale mitukümmend dollarit sularaha. Samal ajal käisid selja tagant mööda needsamad napis rõivais neiud, ning astusid iga natukese aja tagant ligi. Silitasid igasuguseid kehaosasid ja sosistasid kõrva, et kas privaat läpdäänsi huvi ka on. See pidi maksma 30-60$, seega liiga palju meie piiratud eelarve jaoks.
Nali naljaks kuid varsti sai kõigil raha otsa. Ühtäkki tuli Kustil idee minna Kuhio tänava litsidega jamama. Mõeldud-tehtud, tõmbasime dzäkinzeboksid söögitorru ja lendasime peale. Esimene neiu, kes seisma jäi, võttis kohe Kustil käest kinni ja tahtis juba asjale minna. Õnneks jõudsime nad peatada ja asusime küsitlema. Praegu on küll natuke häbi kõige ees, mida suust välja ajasime aga pulli peab saama ju. Küsisime kas neljakesi korraga saab ja palju siis maksma läheb. Ühesõnaga tüütasime ta nii ära, et lõpuks kui minema hakkasime, hakkasid meid 4 suurt mehemürakat jälitama. Kupeldajad arvatavasti, kes said aru, mida me tegema olime tulnud. Kiirustasime ruttu üle tee Ala Wai kanali äärde ja jõudsime järeldusele, et ega täna vist enam sinna lollitama ei lähe. Käisime veel korra rannas ja siis koju magama.

Täna käisin Hard Rock Cafes intervjuul. Täitsa hästi läks. Mulle öeldi, et kui nad reference letteri eelmiselt tööandjalt kätte saavad, siis saab kohe teisele intervjuule kutsuda. Üldiselt väga šeff manager oli ja tundus, et huvi oli küll ühe busseri vastu. Eks näis mis tulevik toob. P.S. Rippugem vabalt.

Laine kätte ja ajama...

Eile, pärast seda, kui Robert "Biitseps teiselt planeedilt" Nool mulle oma ID kaardi oli näpu vahele poetanud, otsustasime kaua planeeritud surfitunni ette võtta. Põdraklubisse me ei jõudnudki, kuna hetk enne südaööd otsustas unekati Henrylt süütuse võtta ja pool-unes kadus poiss taaruvate sammudega Waikiki tähistaeva all kõrguvate pilvelõhkujate vahele. Käisime veel Food Pantrys ja tegime mõned hilisõhtused šopingutuurid ning keerasime saba kerra.

Hommikul kell 12, kui ma parasjagu munad potti keema olin pannud, helises telefon ja toru teises otsas kõlas Henry mehine hääl : "Lähme surfama!" Polnud vaja kaua oodata kui juba olid maja all rivis Krõõt, Helen, Diana, Robert ja kaksikõed Harriet ja Henriette. Seadsime sammud surfilaenutuse poole, kus meid tervitas Jaapanist pärit vanamees, kellel läksid silmad särama kuuldes, et mu nimi Eero on. Pärast seda kuulutas ta üle laenutuse, et see tähendab jaapani keeles "horny". Pikemalt mõtlemata lasime sealt lainete poole jalga.

Pärast tundi aega olid kõik küpsed, janused ja käed olid nagu lehma nisad. Isegi surfilaud ei tahtnud sooja meretuule käes käpas püsida. Viisime lauad tagasi ja nüüd sean sammud kohe mööda Ala Wai tänavat allapoole, et maha pidada üks tõsine pinksiturniir. Lauatennis on ikka ja alati olnud üks mehine spordiala. Hüva joulu kaikille.

Tee- ja küpsiseõhtu

Tere!
Kuna kõik teised läksid tööintervjuule ja ma alles ootan oma kõnet, siis mõtlesin igavusest mõned värsiread siia kirja panna. Võibolla on see ajutine hullus, eks näis.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eilsest õhtust, mil meie korteri neljast võtmest kaks kadunuks jäid. Pidime võrkpalli minema mängima, kuid ma olin kodus luku taga ja tüdrukud läksid randa orkutikaid tegema. Niisiis helistasin Henryle, et ei tollest tule mitään välja ja palusin ta siia paki küpsiste ja kummeliteega. Mõnikümmend minutit hiljem olime juba teelaua ääres, tegime vesipiipu ja küpsis maitses hää. Millalgi saabusid Fred, Krissu, Ann ja Jaan koju, ning edasi liikusime iirlaste korteri poole Island Colonys. Mina ja Henry täpsemalt. Fred oli juba ammu seal ja oli ennast teest täis joonud. Teepeal, mis oli umbes 56 meetrit ja 3 sentimeetrit pikk, kohtasime Kessut, kes oma uues töökohas säras. Päris huvitav koht tundus olevat, kuid mind millegi pärast õhtul sinna sisse ei lastud. Jõudsime mõni minut hiljem iirlaste korteri ukse taha(lõhna järgi orienteerudes) ja meile üllatuseks tuli turvamees samal ajal meie kõrvale. Koputas uksele, kuna korterist kostuv heli oli liiga valjuks läinud. Teate küll, kui valjuks need tee- ja küpsiseõhtud minna võivad, kui mõni põnev teema üles võetakse. Igatahes löödi meil uks nina ees kinni enne, kui sisse jõudsime astuda. Tundmatud inimesed olime nende jaoks ikkagi. Fred tegi asjad kätega selgeks ja juba istusime 30nda korruse rõdul teetassid käes. Rahvas oli maailma erinevaist paikadest pärit. Kokku jäi meelde, et inimesi oli Ameerikast, Iirimaalt, Kolumbiast, Taiwanist, Ungarist, Saksamaalt ja Eestist. Rääkisime lõbusalt juttu ja naersime Henryga iiri aktsendi üle, samal ajal küpsiseid nautides. Ühel hetkel sadas meile ämbritäis vett eikusagilt kaela. Alguses oli küll tunne, et mitäs nyt? 30ndal korrusel ja keegi sai meile vett visata kusagilt? Pärast lühikest arupidamist jõudsime arusaamale, et see tuli rahulolematute naabrite juurest kas siis ülevalt või alt korruselt. Paar minutit hiljem oli turvamees jälle platsis ja käskis igal rojul oma koju minna. Saba jalge vahel tulime Frediga koju, teised läksid oma teed. Meeldiv õhtu oli puäntliku lõpu leidnud.

P.S. Ma olen Hawaiil!